Kaubanduse tulevikku vaadates ei tasu kahe silma vahele jätta niinimetatud unmanned store’sid ehk mehitamata kaupluseid, kus klient saab teha kõik ostuks vajalikud protsessid ilma klienditeenindajata. Kui kaugele on jõudnud maailmas selliste kaupluste arendamine ning milline võiks olla Eesti vajadus selliste kaupluste järgi, räägib lähemalt Nixori valdkonnajuht Armo Avila.
Kolm tuntumat tehnoloogiat
Teenindajata kaupluste juures on täna levinud kolm erinevat tehnoloogiat. Maailma kõige kuulsamaks mehitamata kaupluseks võib pidada Amazon Go kontseptsiooni, mis on ühtlasi ka üks kallimaid. Armo Avila sõnul on tegemist kõige keerulisema süsteemiga, mille põhjuseks on erinevate kaamerate ja sensorite rohkus ning neid kontrolliv tarkvara. “Samas on kliendi jaoks see üks kõige mugavamaid lahendusi, kus astudki kauplusesse sisse, võtad oma kaubad ja kõnnid poest minema ning arveldamine toimub automaatselt,” räägib Avila Amazon Go mugavusest.
Amazon Go poodi sisse astudes registreerib klient end väravates ja sellest hetkest hakkab kaupluses olev tehnoloogia inimest jälgima. Iga kord, kui midagi poeriiulilt võetakse, lisab pood selle automaatselt kliendi ostukorvi. Kui otsustatakse ümber, et toodet siiski ei soovita, siis tuleb lihtsalt toode oma kohale tagasi asetada ning see eemaldatakse ostukorvist. USA turul on selliseid poode ca 30 ning tänaseks on esimene jõudnud juba ka Londonisse.
Lisaks Amazon Go poodides kasutusel olevale süsteemile on kasutusel ka RAIN RFID tehnoloogia, mis tähendab, et kaupadel on lisaturvaelemendid, mis võimaldavad toodete asukoha muutust jälgida.
Selle tehnoloogia laialdasema leviku takistuseks on see, et täna puuduvad sellised turvaelemendid suuremal osal toodetest. See tähendab, et puuduvad elemendid tuleb kauplejal omalt poolt juurde lisada, mis tekitab nii ajalise kui majandusliku lisakulu.
Kolmanda lahendusena on võimalus läbi mobiiltelefoni rakenduse skänneerida triipkoode, mis on kõige lähedasem meile täna tuntud kaupluste iseostlemise lahendusega võrreldes. Käid kaupluses ringi ning lisad tooted mobiilirakenduse abil oma ostukorvi, mille põhjal toimub hiljem arveldamine, kas telefonis või iseteeninduskioskis.
Kogukonna kauplused Rootsis
Kui vaadata meie regiooni, siis on mehitamata kaupluste arendamise esirinnas rootslased, kus esimene kauplus rajati 2016. aastal ühe tarkvarainseneri isiklikust vajadusest Vikeni väikelinna. Algatus võeti kogukonna poolt hästi vastu ning sealt sai innustus Roosti idufirma LIFVS, millele kuulub tänaseks rohkem kui 20 kauplust. Need kauplused on rajatud pigem väiksemate kogukondade juurde, kus ei ole suuri kauplusi lähedal ning saab sealt vajalikud esmatarbekaubad kätte.
Rootsi kaupluste äriskeemiks on see, et üks haldaja jälgib oma 3-5 poodi ning käib näiteks nädalas korra või kaks poes riiuleid kaubaga täitmas. “See, mida täiendada või mis on kaupluses vähem müüv ning millele kampaania teha on tänu haldustarkvarale reaalajas distanstilt nähtav,” räägib Avila.
Tänu tööjõu vajaduse vähesusele ja valitud kaubasortimendile suudetakse ka hinnad hoida taskukohased.
Rootsis toimivate kaupluste näol on tegemist umbes 30 m² suuruste väikepoodidega, kus on saadaval enam kui 500 erinevat kaubaartiklit. “Mehitamata kauplused ei hakka veel niipea asendama suuri kaupluseid, sest tulenevalt tehnoloogia keerukusest ja mis seal salata ka maksumusest on need kauplused piiratud suurusega ja täna mõeldud esmatarbekaupadele,” märgib Avila.
Kui esimesed mehitamata kauplused valmisid, arvati, et need tulevad suure hurraaga ning võtavad turu üle, siis tegelikult see nii ei ole läinud. “Tegemist on nii uue asjaga, mis vajab sissetöötamist, täiendamist ja inimestel harjumist,” nendib Avila, kuid usub, et sellistel poodidel on kindlasti tulevikku.
Kauplused küladesse tagasi
Avila sõnul võiks Eesti turule mõeldes olla hea võimalus pakkuda teenust hajaasustusega piirkondades. “Täna on kauplused kogunenud paljuski suurematesse keskustesse, kuhu on kaugemal elavatel inimestel kurnav ja kulukas liikuda,” selgitab Avila. Ta näeks, kuidas mõni suurem kauplusekett leiaks võimaluse tuua esmatarbekaupade ostmine inimestele lähemale. Samas ei välista ta Rootsi näitel võimalust, et selle teenuse võiks turule tuua mõni täiesti uus tegija.
Et selline süsteem end ära tasuks, peaks ühes regioonis olema mitu kauplust, millel on üks haldur, kes vastavalt vajadusele käib kaupa juurde viimas ja kontrollimas, kas kõik on korras. Sellisel juhul võiks hakata mehitamata kauplus end ära tasuma. “Kauplused sobiksid külakeskustesse, kus 10 minuti autosõidu raadiuses on potentsiaalselt enam kui 500 klienti, siis on asjal jumet,” lisab ta.
Lisaks külades asuvatele kauplustele on teine võimalus mehitamata kauplused teha tanklate juurde, mida juba ka Soomes katsetatakse. “Öisel ajal töötamine on inimesele kurnav ja seda ei peaks tegema kui tehnoloogia suudab seda meie eest teha. Eraldi pluss on see, kui seeläbi tekib ka ettevõtte jaoks pikemas perspektiivis tulude kasv,” selgitab Avila võimalikke plusse mehitamata tanklakioski kohta.
Rääkimata võimalusest luua festivalialadele teisaldatavaid kaupluseid. “Miks mitte ka lauluväljakule, kus näiteks laulupidude ajal oleks kindlasti vajadus sellise konteinerkaupluse järgi, kus kiiresti oma ostud sooritada,” räägib Avila erinevatest võimalusest, kus võiks tulevikus mehitamata kauplustel turgu olla.
Tuleviku määrab turusituatsioon
Kui Euroopa turul on peamisteks müügiartikliteks olnud toidu- ja esmatarbekaubad, siis Aasias on lisaks toidule müüdud niimoodi ka jalatseid. “Eestis see ilmselt niimoodi ei toimiks, sest meil puudub selleks piisavalt suur ostjaskond,” märgib Avila.
Mehitamata kaupluste tulevikust rääkides oleneb Avila sõnul hästi palju turust endast. “Kui meie regioon räägib mehitamata kaupluste puhul peamiselt uusarendustest, kuhu veel kaupluseketid ei ole jõudnud või maapiirkondadest, kus poe pidamine ei ole tulenevalt tööjõukuludest mõistlik olnud, siis Aasias räägitakse ka tänavakauplejate asendamisest,” selgitab Avila, kes usub, et ühel hetkel selliseid teenindajata kaupluseid turule jõuab.